mõtlesin et võiks üle pika aja jälle olla juppis ja tunda seda olekut. sõin 2 mingit punast juppi ära, aga üldse ei mõjunud, täiesti 0 effekti, ainult kõhus keeras nendest terve öö ja suht häiris see
dccap: hea pidu oli:) eesti pole sellist näinud veel. muidugi mitte pooltki nii hea kui Peterburis aga siiski. ja igasugused "kalbassijate" üle silma hoidjad nagu swompy ja morgan said nüüd kogemuse võrra rikkamaks. järgmisele PSile ei ole teil vaja ilmuda :)
kuule suht samad sõnad... see oli ka omamoodi vaatepilt kui läksid õue suitsuruumi, sellised näod kõndisid vastu :D aga jah, ammu pole midagi nii suurt olnud, nii et noored andsid endast maksimumi välja :D
good job anyway (Y)
GillBates21: esihammas läks pooleks...
rahadega seis on hüperkriitiline... ei teagi kus järgmisel kuul elada saan...
Jätsin jälle lõputöö tegemise viimasele sekundile...
peale kahte päeva ülevalolemist jõudis kätte karm tõde, tähtaeg kukkus ja kõik mida ma teinud olin, oli mõttetu...
rahusteid ei leidnud kusagilt.
peale 84-te tundi sain lõpuks 4 tundi magada...
oli vaja lasnamäele minna ja teepeal sain piletita sõidu eest trahvi...
jõuan koju lõpuls, ja avastan, et korterinaaber oli lubanud mingil seltskonnal läbutama tulla... ise jumalast koomas...
külalised jõid ennast täiesti üle ja suutsid 5 korda viina ja spritet vaibale ja voodisse ümber ajada... kui mölisema läksid, siis jäi tarkust veel ülegi neil... lõpuks sain neist lahti, peale pikka karjumist nende peale...
öösel kell 4 ajal läksin prügi välja viima ja jäin tagahoovi kinni, kuna ükse lukk oli perses ja värav töötab puldiga ja korterinaabril oli telefon väljas...
rahusteid ikka veel pole saanud...
hommikul küsisin, et kuidas ta sai sedasi lubada? sain vastuseks, et ta ei mäleta et oleks rääkinudki nendega...
õhtul tulid jälle uued inimesed korterisse hängima... nädalavahetus lõppes seisuga: 116 tunni jooksul 4 tundi sliipi...
söögiraha pole (suitsurahast rääkimata), võlgnikud raha ei maksa...
eluisu on otsas... depressioon pole kunagi nii suur olnud...
HELP...
huvitav, kas mul sõpru on, kes suudavad/tahavad/saavad kuidagi aidata?
annab sellisest sitast seisust üldse kuidagi välja tulla?
