Päris äge oli jah : ) Isegi heli oli väga korralik ja puhas, vahepeal mingi tüüp lasi korraks ulme sitta muusikat, kuid ülejäänud aja oli korraliku kütet, neurot ja ka psyd, mis sinna väga hästi sobis.
Oi kurja, kuidas seente maitse kohe üldse ei lähe, ei söö tavalisi seeni ka, kuid võluseeni neelates tõmbab iga suutäis öökima ja ega kettipanemisestki palju puudu pole :D Kuidagi saab nad samas lõpuks ikkagi alla meelitatud ja peale seda on edasi väga positiivne.
Muinasjutulinn, jees, kõik on nii kuradi müstiline, visuaalselt paistab kõik nagu neil HDR fotodel, lihtsalt vaatad ja imestad.
Hehee, väga tore oli, esimesel päeval olin natu üle, kuid see loomulikult ei seganud, esimesel päeval ei sadanud midagi, teisel päeval tibutas hommikul mingi 5 min ja ülejäänud aeg paistis päike, et siis nice going ilmateade :D Isegi pohmakat ega kassi pole vaatamata kütmisele : )
Vaadates osasid teisi saite, siis ei luba tegelikult, laupäevaks hoovihmad / selge ilm.
Üldiselt ei usu neid ilmateateid enam eriti. Suht suve algusepoole sai käidud nv. hiiumaal, sünnipäeval, mõlemaks päevaks lubas lausvihma ja max temp 18 kraadi, esimesel päeval lõppes sadu kell 6 ja päike tuli välja, järgmisel päeval võtsime päikest suht kogu päeva ja temp 23-24 kraadi.
Ja isegi kui sajab, siis rohkem sassi tõmmata ja ei saa arugi :D
Ei soovita neid mitsusid sisse süüa, ausalt, sellist tunnet ei tahaks vaenlasele ka nagu mCPP mõju on. Kui sul on kunagi väga kõrge palavik olnud, siis korruta see tunne umbes 10ga ja ei saa ka ligidale. Mul oli 41,6 palavik kunagi ja no see oli nauding võrreldes selle sittolekuga, mis mCPP tekitas. Iiveldus, peavalu, hallarid, parakad, kehatemp 100 kraadi jne.
Võid maitsta keelega, kui ei ole väga mõrud vaid on sellised hapukad/kibedad, siis viska prügikasti.
Ütleks ka veel paar head sõna, eriti just Lizoni seti kohta, mistabishi oli okei, kuid sellele järgnev oli veel parem, väga korralik kütmine, ainus miinus oli see, et väga kuum oli, ja riided olid pärast täiesti higised, kuid selline asi õiget kalbassi ei sega :D
Krimiõiguse professor Jaan Sootak ja vaba ühiskondliku mõtte eestkappaja Paul Vahur võtavad avalikult sõna narko sammsammulise dekriminaliseerimise eest.
Kõva sõna Eestimaal! Professoril võib küll tubli kange pea olla, aga sein selle teema ees on nii kivistunud, et seina purustamiseks ei jätku vist professuuris karastunud pea tugevusest. Minu pehmeksjoodud ajudest pole ka mingit tolku. Vaja oleks vähemalt taraani, mille võiks ulatada ehk mõni isamistlik usujuht.
Mitmeti puritaanlikus luteri põhjaveega Eestis läheb (võrreldes viina ja nikotiiniga suht süütukese) kanepipläru legaliseerimiseks vaja Kalevipoja väge. Kalevipoeg muidugi on siin vale tegelane, tema jõi end ikka eestlase moodi purju ja kukkus siis naisterahvaid ahistama, aga ei kuulanud kanepipläru kõhvides rokenrolli.
Me kardame narkotsi nagu vanakurja, aga mitmel muul moel end tapma oleme vägagi valmis. Närima keemiat täis topitud toidukraami, kaanima viina või kas või töötama end surnuks. Häda on suuresti mürgivaliku väiksuses, see on kasvatanud pähe ka silmaklapid. Kõik, mida me ei tunne, on kuradist. (Samal ajal, Amsterdami sattudes teeme kiiresti käigu seenepoodi või kanepikohvikusse – nii põnev on ju asi ära proovida. Iseasi, kas pärast kodus sest laia lõuaga laamendame. Teine asi on nurga taga sõprade ees keksida – no see on vahva.)
Sportki on uimastav
Ma võin peas oma kamraadid kaheks jagada. Ühtedel domineerib sporditegemine, teistel joomine. Toredad vaba aja viitmised mõlemad. Ja kui ma nüüd hakkan rehkendama, kumbade hulgas on rohkem tõbiseid, siis on skoori keeruline teha. Sportlastel on pea kõigil ihuvigastused. Joodikute vigastused on sisemised. Nõks kipub olema vaid selles, et joodikud üldjuhul ennast spordiga ei tapa (kui just teleri ees uinudes kahvlit silma ei kuku), sportlased aga on nii kõ-vad, et võtavad sporditegemise vahel ka tublisti viina ja kõige kõvemad võtavad sporditegemise ajalgi – ja see paneb meile mõnikord mitmepidise paugu. Nojah, nagu kuulda, räägib siin elupõlise joogisõbra sisemine hääl.
Aga meile kõigile oleks abiks, kui mürgivalik oleks suurem.
Vahelehüppena – ega spordist saadav endorfiinikogus (endorfiinid – organismi poolt toodetavad morfiumilaadsed ained) ei pruugi olla väiksem või süütum kui kanepipläru või telku ees jalgpalli vahtides kaanitud õllelaar. Ja mis sport, tean hollandlasest kamraadi, kes mediteerides suutis toota sellises koguses endorfiine, et oli kaheksa tundi päevas ristijalu istudes aiva seitsmendas taevas, aga kogu ülejäänud aja voodis lebos ja sügavas depressioonis. Sest endorfiinide üledoseerimine viib hiljem kaatrisse nagu suur kogus napsu või narkotsigi.
Tundub, et me kõik vajame mingit kaifi: kes saab selle kirikukooris, kes kiriku kõrval kõrtsus. Aga miks peab meie valik olema palju väiksem kui paljudes kohtades mujal maailmas?
Indias murdis Raivo pikalt pead, et oleme nüüd siin Indias füüsiliselt küll, aga kuidas Indiasse ikka päriselt (mentaalselt) kohale jõuda, ja lendaski Tallinna tagasi ilma päriselt kohale jõudmata.
Kui me hiljem Varanasis banglassit (kanepi-piimajook) kaanisime, tuli mulle Raivo meelde ja ma tundsin, et tõesti-tõesti, nüüd jõudsin ma Indiasse kohale küll. Beetli närimise või bangi manustamise peale vaadati Indiamaal lahkemalt kui tänaval õlle kulistamisele, sest alko tundub hindule kahtlane, kuna muutvat kuidagi isiksust. Ma ei oska öelda, kas bang mulle midagi väga olulist andis, huvitav oli küll, aga ta polnud halvem kui lõbustuspark või hea raamat, sest ta ei olnud väline, kuid avas uksi minu enese sees ja ühe ukse taga, ennäe, oli justkui see päris India, mida ma olin otsinud.
Luterlane tapab tööga
Ühe mehe toidupala on teisele matsile mürk, räägib inglane, ja tõsi-tõsi – mul on suur kahtlus, et parema puudusel kangutame tihtipeale usinalt sisse mürke, mis ei sobi nii hästi meie keha- ja peakujuga ega vii meid kõrgustesse, vaid kisuvad mutta. Luterlasel on selleks muidugi eelkõige töö. Kui on depressioon, tee tööd (when shit happens, work more – irvitatakse luterlase üle), kui tunned ennast hästi, tee igaks juhuks veel rohkem tööd, et halb ei hakkaks. Teedki siis tööd ja näed vaeva, aga ei tule selle peale armastust, nagu Indrek isa tähelepanu juhtis, ei tule muud kui va sõber surm.
Mõne korra on mainitud mõtlikult, et briti poissmehed, kes kunagi Prahast Tallinna kolisid, on siit nüüd edasi kolinud ega teagi täpselt, kuhu. Riiga või kuhugi. Mõned mainivad seda rõõmuga, restobisnise inimesed aga jällegi nukralt. Seen, kanep ja kodune kärbseseeneleotis annaks Tallinnale uue magneti ja värvi ja minu jaoks poleks selles midagi taunimisväärset. Või põlastame Amsterdami legaalse kanepi pärast?
Jaan Sootakile ja Paul Vahurile soovin jõudu võltsmoraali müüri lõhkumisel ja teistele soovitan sama teema toetuseks väljuda teeskluse-kainusekapist ja pajatada oma huvitavamatest narkoelamustest.
