Tänavuse kirjanduspreemia võitis Doris Lessing, uudistes vaatasin, ta on veel palju auhindu võitnud, aga kõige hämmastavamad olid tema paar lauset, mis panid lihtsalt konkreetselt kõik paika. http://www.postimees.ee/121007/esil...tuur/288858.php
Richard Brautigan "Arbuusisuhkrus" (on vist nii eesti keelde tõlgitud) ehk siis "In Watermelon Sugar" - väga naivistlikult kirjutatud diibi mõttega raamat. Jõhkra emotsiooni annab edasi ja seda on väga kerge (ja kiiresti saab läbi kahjuks) lugeda. Üldiselt on the Beat Generation'i kirjandus minu jaoks väga au sees. Esimeses postis Kerouac'i romaanid on väga spetsid.
loen siin ka ameerika psühhopaati, fakin lagi ikka. need igasugused meenutused kuidas ta kellegi soolikat välja laskis on ikka eriti mõnusalt musta huumoriga esitutatud, võinoh mina küll naeran vähemalt.
ning bale bale bale geniaalne näitlemine temalt poolt filmis. kuulake kuidas ta esitab selle monoloogi, hääles on kuulda nagu kahetsust aga samas mõnu, kui ta teatud sõnu rõhutab ning muidugi KRAMP @ and i tried to cook a little
raamatut lugudes saab ka õheks põhipärliks lause "i have to return some videotapes". filmist kah konkreetne asjalik näide..
«Alkeemik» on sümbolistlik muinasjutt, mis räägib inimese suurimast tarkusest -- oma südame kuulamisest, enesekssaamisest, mis ka halli argipäeva kullaks muudab. Kui Andaluusia karjusepois näeb ühel ööl unes kauget varandust Egiptuse püramiidide juures, mõistab ta peagi, et saatus kutsub teda. Ta lahkub Hispaaniast, kohtab teel teisi rändajaid ning leiab lõpuks oma õpetaja -- Alkeemiku.
««Mu süda kardab kannatusi,» ütleb poiss ühel ööl Alkeemikule, kui nad kuuvalguseta taevast vaatasid.
«Öelge talle, et hirm kannatuse ees on hirmsam kui kannatus ise. Ja et oma unistusi otsides pole ükski süda kunagi kannatanud, sest iga hetk sel teel on hetk, mil me kohtume Jumala ja igavikuga.»»
"Alkeemik" on usaldusväärsete andemete kohaselt väga hea raamat ,ning mitmetimõistetav teos -tasub lugemist ma usun ,thanks et meelde tuletasite -viimase aja koolimäsus täiesti ära ununenud ,et pidin ka seda laenutama :)
null: sellepärast jah..
niipalju "valesid" inimesi on lugenud seda.. ja peale mida nad tunnistavad end "tarkadeks" - filosoofiks/psühholoogiks, mis iganes..
et väga huvitav.. mis ses nii head on ka :D
Sa tead inimesi ,kes ühte raamatut lugedes end filosoofiks/psühholoogiks peavad ?? :D Siis on ju ilmselgelt sinu info selle teose kohta tulnud valedelt inimestelt (nagu sa oleks võinud aru saada)
seda on võimatu kirjeldada, miks see raamat nii mõjub nagu ta mõjub.. ta lihtsalt nihutab perspektiivi läbi mille sa elule ja maailma asjadele vaatad.. peamine sõnum on see, et igaühel on oma tee, mille nad peavad elu jooksul leidma, ja selleks oskama jälgida märke mida elu näitab meile igal hetkel.. see pole muidugi kõik, sügavaid tõeterasid on seal veel, ja kõik see on kirjutatud lihtsa ja ilusa muinasjutu vormis.. ilmselt see, kuidas lihtsus võib olla nii lööv ongi selle teose edu peamiseks võtmeks
edit: tõetera on vbl veits vale sõna mida siin kasutada.. pigem on tegu filosoofiliste vaatenurkadega, ja see jääb igaühe enda otsustada millesse ta usub ja millesse mitte.. aga "mõttetoitu" jagab alkeemik igatahes kuhjaga
sai kah mingid aastad tagasi seda loetud, too hetk täitsa meeldis, peaks uuesti lugema ja vaatama kas ikka meeldib. Iseenesest tõesti üpris lühike raamat, loeb päevaga läbi.
Lugesin just läbi sellise raamatu nagu "Elu edetabelid", autoriks Nick Hornby. Tegu oli täitsa mõnusa "meestekaga". Kerge lugeda ja mõnusat briti huumorit vahele pikitud. Sellest olevat Hollywoodis mingi film ka tehtud.
