Exstasy...?

3cstasy:

olles suuna rannapoole võtnud eufooria vaikselt võimenes ja võimenes. me võtsime üksteiste kätest kinni nagu pedekad, mis sel hetkel tundus täiesti loomulik ja normaalne ning rääkisime igasugustest huvitavatest asjadest. me mõtlesime, et miks inimesed on nii ülbed. miks me teeme ja ütleme üksteistele nii palju halba. kust tuleb selline kurjus ja ignorantsus? ja mitte et kõik teised on sellised, aga mina ka. õppides, raha teenides ja uut autot endale soetades me kõik ju püüdleme ühes suunas - et tunda ennast hästi. inimestel on ikka tõsiselt midagi viga.. ja see pole väike probleem. oleks justkui mingisugune viirus, mis levib sellise nime all nagu ego.

(ego on sinu enda poolt loodud minapilt, mis on põhiliselt kokku pandud sündmustest sinu minevikus. aga see on valelik minapilt, kuna ego jaoks oled sina üks kolmemõõtmeline "asi" ning minevik on just kõige lapsikumas mõttes illusioon. sellele on ka lihtne põhjendus - seda ei eksisteeri. eksisteerib olevik ja alati ainult olevik. üks osa ego'st on selline, mis nälgib ainult negatiivsetest emotsioonidest - sinna kuulub ka enda ja teiste halvasti tundmapanemine. vahest võib see meid mõtlema panna ka halbu mõtteid, mida me tegelikult ei soovi. võib öelda, et ego sarnaneb mingil määral skisofreenilisele mõtteviisile)

kõndides metsateedel avastasin, et looduse väärtus oleks mu silmis justkui miljoneid kordi tõusnud. see näis mulle imede imedena, et me saame elada sellises kohas nagu planeet Maa ja kogede kõike seda elavat ja rohelist. what are the odds? ma armastasin südamest kõiki puid ja põõsaid. tegelikult on meil võimalik ju igapäev ennast niimoodi tunda, kuid kahjuks vähesed meist omavad sellist oskust. Selles suunas taandareneb inimrass ikka metsikul kiirusel.

olles jõudnud rannaääreni olin saavutanud peak'i. sellist eufooriat pole ma tundnud täpselt aasta aega. me seisime rannakivide peal, näoga päikese suunas, mis horisondi varjust kerkides roosakas-oranžikaid värve maa amtosfääri peegeldas, tundsime paitavat tuult meie suunas puhumas. ma panin klapid pähe ja kuulasin enda kõige lemmikumat muusikat, mis oli täis positiivseid, rõõmsaid ning müstilisi vibratsioone.
mind pani mõtlema, et meie galaktikas on sadu miljardeid tähti, millest üks on Päike. See Päike kiirgab endast välja iga sekundi jooksul 400 triljon triljon watti energiat, mida ta on teinud juba miljardeid aastaid. Ja kui galaktikaid on veel omakorda miljardeid, mis tõenäoliselt ei piirdugi ühe konkreetse arvuga, siis palju on üldse olemas avastamata maad ja müstikat, millest me pole võimelised mõtlemagi? kui kuskil teises galaktikas on meist intelligentsemad / vähemintelligentsemad mõtlevad- ja spirituaalsed olevused, siis kas nemad ka loovad ja kuulavad muusikat? ehk on muusika universaalne? see pilt mis minu ees ja sees tol hetkel avaldus tekitas ühe suure küsimuse - "kuidas see kõik üldse VÕIMALIK on?" ma tundsin armastust kõige vastu, millega mu elu kuidagigi seotud võib olla. see oli ekstaas.