Ma istusin oma laua taga, kui mulle meenus telefonikõne, mille olin unustanud teha.. Ma leidsin numbri ja valisin selle. Meeshääl vastas:
„Halloo!“
Ma vastasin viisakalt: „Mina olen Chris. Kas ma saaksin rääkida Robyn Carteriga, palun?!“ Äkitselt meeshääl karjus mulle kõrva: „Hangi omale õige number, kurat!“ ja lõi telefonitoru pauguga hargile. Ma ei suutnud uskuda, et keegi saab olla nii häbematu.
Kui ma valisin Robyni korrektset numbrit, et talle helistada, avastasin, et olin kogemata kaks viimast numbrit segamini ajanud.
Peale temakesega kõne lõpetamist, otsustasin uuesti helistada „valele“ numbrile.
Kui sama tüüp telefonile vastas, karjusin ma: „Sa oled sitapea!“ ja panin toru ära. Ma kirjutasin ta numbri üles ja kirjutasin sinna kõrvale „sitapea“. Ja panin selle lauasahtlisse. Iga paari nädala tagant, kui ma maksin arveid, või mul oli eriti s*** päev, helistasin ma talle ja karjusin: „Sa oled sitapea!“ Kui leiutati 'numbrinäidu' teenus, mõtlesin et mu teraapiline „sitapea“ helistamine peab saama lõpu. Ma helistasin tema numbrile ja ütlesin: „Tere! Mina olen John Smith, teie telefonikompaniist. Helistan, et teada saada, kas te olete juba tuttav meie uue 'numbrinäidu' teenusega?“ Ta karjus: „EI!“ ja lõi telefoni hargile. Ma helistasin talle kiiresti tagasi ja ütlesin: „See on sellepärast, et sa oled sitapea!“ ja katkestasin kõne.
Ühel päeval kui olin poe juures, valmistusin parkima end vabale kohale, mingi tüüp, musta BMW-ga, lõikas mul tee ära ja parkis end parkimiskohale, mida ma kannatlikult ootanud olin. Ma tuututasin signaaliga ja karjusin, et olen seda kohta siin ootanud - tema lihtsalt näitas mulle sõrme.
Igatahes oli tal küljeaknal silt: „MÜÜA“, koos tema telefoninumbriga. Ma kirjutasin selle üles.
Paar päeva hiljem, kohe peale seda, kui olin sitapeale helistanud (mul oli ta number kiirvalimise all), arvasin, et ma parem helistan sellele BMW sitapeale ka.
Ma küsisin: „Kas teie olete see, kellel on must BMW müüa??“ Ta vastas: „Jah, olen küll!“ Ma küsisin: „Kas ma saaksin seda ka näha?“ Ta ütles: „Jah, ma elan 34 Oaktree Blvd, Fairfax'is. See on kollane majake ja autod on kohe ette pargitud.“ Siis küsisin: „Mis su nimi on?“ Ta ütles: „Mu nimi on Don Hansen.“ „Millal on hea aeg sind leida, Don?“ „Ma olen kodus igal õhtul peale kella 17“ „Kuule, Don, kas ma saan sulle midagi öelda?“ „Jah?“ „Don, sa oled sitapea!“ Siis panin ma toru ära ja salvestasin ka tema numbri kiirvalikusse.
Edaspidi, kui mul on probleeme, on mul kaks sitapead, kellele helistada.
Siis tuli mul idee - helistan esimesele sitapeale.
Ta ütles: „Halloo!“
Ma ütlesin: „Sa oled sitapea!“ (kuid ma ei pannud toru ära)
Ta küsis: „Oled sa veel seal?“
Ma vastasin: „Jah!“
Ta karjus: Lõpeta mulle helistamine!“
Ma ütlesin: „Sunni mind!“
Ta küsis: „Kes sa oled?“
Ma vastasin: „Mu nimi on Don Hansen“
Ta ütles: „Jah?? Kus sa elad?“
Ma vastasin: „Sitapea, ma elan 34 Oaktree Blvd, Fairfax'is, kollases majakeses. Mul on must Bemm maja ette pargitud.“ Ta ütles: „Ma tulen kohe sinna, Don. Ja sul on parem hakata juba palveid lugema!“ Ma ütlesin: „Jah, ma juba tõsiselt kardan, sitapea!“ ja panin toru ära.
Siis helistasin ma teisele sitapeale.
Ta ütles: „Halloo?“
Ma ütlesin: „Tere, sitapea!“
Ta karjus: „Kui ma peaksin teada saama, kes sa oled...“ Ma ütlesin: „Mis siis saab?“ Ta ütles: „Ma kütan su perse kuumaks!“ Ma vastasin: „Sul on see võimalus, sitapea! Ma tulen kohe sinu juurde!“ Siis panin ma toru ära ja helistasin kohe politseisse. Ütlesin, et elan
34 Oaktree Blvd, Fairfax'is ja et ma olen teel sinna, et tappa oma pedesõber.
Siis helistasin ma kanal 9 uudistesse, et gängisõda läheb Oaktree Blvd, Fairfax'is lahti.
Kähku läksin oma autosse ja kimasin Fairfax'i poole.
Ma jõudsin sinna täpselt õigel ajal, et näha kuidas kaks sitapead, kuue politseiauto ees, peakohal uudiste helikopter, ümberringi leheneegrid, teineteist tümitasid.
Nüüd ma tunnen ennast PALJU paremini.
Viha taltsutamine toimib tõepoolest.
